Lõuna-Austraaliat, muu hulgas ka Sheppartoni, on tabanud jäjekordne kuumalaine.  Temperatuur on juba nädal aega järjest 40+ kraadi. Adelaide'i piirkonda kummitavad metsatulekahjud ja kõik on natuke üllatund, sest aastaajaks on juba sügis ja ilmad peaksid külmenema mitte kuumenema. Siinsest ilmast v6ite aimu saada sel nädalavahetusel Melbourne'is toimuvaid vormelivõistlusi vaadates. Mina otsustasin sinna mitte minna: liiga kaugel, liiga kallis ja liiga läbune ja ka kohalikud soovitasid eemale hoida.

Olen nüüdseks kaks nädalat järjest töötanud, umbes 12 tundi päevas, 7 päeva nädalas. Täna v6tsin lõpuks vaba päeva, sest viimased kolm päeva oleme teinud 14-16 tundi tööd päevas. Lisaks hakkasin unes nägema inglise keelt kõnelevaid tomateid.

Mis tööd ma teen siis? Esimesed kaks päeva korjasin tomateid, see oli aga hullem kui orjatöö - 10 tundi lõõskava päikese käes avaral põllul, tuul keerutamas tolmu ja kuumus takistamas hingamist. Palka maksti selle eest nii palju, et jõudis napilt üüri ja toidu eest maksta.

Nüüd olen aga tomatite, täpsemalt cherry ja grape tomato'de (need on sellised pisikesed tomatid, eestikeelset s’na ei teagi) pakkimises ning teen täpselt seda, mida hetkel vaja.

Seega tean tomatitest kõike - nende hingeelu, värvitoone, pehmust, maitset, kõverust ja kõike muud. Enamasti sorteerin juba sorteeritud tomatitest omakorda halvad välja, aga vajadusel ka pakin, paitan, transpordin ja lõikan. Ja kõigile ketshupisõpradele - mina järgmine kord mõtleksin enne, kui ostan - te ei kujuta ettegi, millistest tomatitest see tehtud on.

Farm on üsna suur ja hea mainega, klientide hulgas on ka nt McDonald's. Seltskond on ravhusvaheline: inglased, iirlased, sakslased, hollandlased, korealased, jaapanlane, türklased ja palju austraallasi. Töö on ysna raske, seda peamiselt pikkade päevade tõttu ja selg saab kõvasti vatti, aga lõbus seltskond kompenseerib kõik.

Palk on ka selle piirkonna üks parimaid. Puhkepauside ajal vahetame muljeid, kes millise putuka v6i ämblikuga sel päeval kokku puutus (neid on siin tomatite vahel päris palju) või lõbustame end kellegi tomatimerre viskamisega (teate küll, nagu Regina Baltikal oli pallimeri).

Reedeti on palgapäev, selle puhul on tööpäev lühike (kõigest 9 tundi!), et saaksime pangas tšekid sularahaks teha, sellele järgneb tavaliselt pisike seltskondlik istumine. Kavatsen siia veel umbes kolmeks nädalaks jääda ja ropult raha kõrvale panna, et siis Austraaliat edasi avastada. Plaanid on suured igal juhul.

Elukohaks on mul üks tüüpiline kiirteemotell, selline, nagu ameerika filmides võib kohata. Tegelikult tahtsin backpackerisse minna, aga millegipärast kõndisin sellest mööda ja sattusin motelli. Aga mul on väga hea meel, sest hind on sama (120 dollarit nädal), backpackeris on aga 12 inimest ühes toas, motellis ainult kaks. Elan koos ühe väga kihvti inglasega. Kõrvaltoas, mis on meie toaga ühendatud, on kaks iirlast. Seega loodan, et te andestate mulle mu kahtlase huumori.

Lähim Internet on kilomeetrite kaugusel, seega väga tihti siia ei satu, aga aeg-ajalt üritan ikka oma Sheppartoni seiklustest kirjutada.