Jah, muidugi võib Sul olla lemmikõppejõud, kes loengus rääkides just Sulle silma vaatab ja kellega paar sõna vesteldudki saab, aga ülikoolis peab leppima sellega, et kõik õppejõud Sind ei tea ja nende jaoks oled Sa enamasti lihtsalt üks järjekordne „klient”. Ja tegelikult puudub kontakt ka teiste tegelastega: koristajaid ei tunne sind ning kohvikumüüjatega viimaseid uudiseid vahetada tundub imelik..

 

See punkt toob kaasa nii rõõme kui muresid. Peale kohustuslike ainete on Sul õigus             valida ise endale valikaineid ja seega määrata, kas pead ärkama kell 7 või kell 12. Ja kui juhtub nii, et tuleb silmad avada kell 7, aga kuidagi ei taha, on võimalik loengusse ka mitte minna, sest üldjuhul keegi Su olemasolu ei kontrolli. Samas nõuab selline süsteem väga tugevat südametunnistust.

 

Olgugi, et Sa jäid edasi õppima oma kodulinna ja saad mõnda aega veel vanematega elada, käib ikkagi peast läbi mõtteid, kui kaua oleks sobiv vanemate kulul elada ja millal peaks oma elamise muretsema. Juhul kui kolisid aga teise linna, siis tuleb hakata ka uut eluaset otsima.

 

Keskkoolis juhtus ikka nii, et kui pea ja süda ei tahtnud infot vastu võtta, siis enamik õpetajaid püüdis ikka Sulle teadmisi pähe panna ja ainet huvitavamaks teha. Ülikoolis piirdub asi kuulamise ja veel kord kuulamise ning viitsimisel ülesmärkimisega. Kui veab, saab rühmatöid teha ja arutleda ka ning tunnikontrollidega üllatatakse haruharva :)

 

Selle fakti vastu polegi miskit muud panna. Kuigi teatud omavalitsused toetavad ka gümnaasiumiõpilasi, ei saa ükski õpilane võtta keskkoolis õppelaenu. Ja kui Sa ülikoolis eriti tragi oled ning õiges teaduskonnas õpid (elu on veel kohati ebaõiglane), võid kuus maksimaalselt 1500 krooni riigilt sisse kasseerida.

 

Nii ongi. Vahel tuleb loengus häbi pärast põrandat vaadata, aga mis sa ikka teed, kui koolis on õppejõudude meelest elementaarsed asjad õpetamata jäetud.

 

Võeti see viimanegi rõõm panna pärast kolme aasta pikkust tööd lõpuks peoriided selga ja uhkelt rektorilt diplom vastu võtta. Grupipildistamist nagu aktustki võib tegelikult ju ise ka organiseerida, aga „vana kooli” fotoseeriat koos kehalise-, füüsika- ja keemiaõpetajaga ei too miski tagasi.

 

Kurb, aga tõsi. Kui koolis teadsid halvemal juhul ainult oma klassikaaslaste eesnimesid, siis ülikoolis võib populaarsemate erialade puhul juhtuda isegi see, et pooled nägudest kolme aasta jooksul täiesti võõraks jäävad.

 

Kõik algab sülearvuti sisselülitamisega. Edasi avanevad postimees.ee ja orkut.com ning siis juba teised isiklikud eelistused. Kokkuvõtlikult: kui ei ole tegemist seminari või praktikumiga, peab eeskujulik üliõpilane enamjaolt ainult loengus kuulama, pole töövihikuharjutusi ega tahvli ees vastamist. Ülikoolis on välja kujunenud tõsiasi, et õppima peab ainult kaks nädalat sessi ajal.

Juhul kui Sa tuled tõotatud maalt, kus sai iga päev kindlal kellaajal sooja toitu, siis sööklata kõrgkoolis muutub kõht kurvaks ja tuleb leida igasuguseid alternatiive, mis kipuvad vahel ka ebatervislikud olema. Õnneks ei ole olukord kõigis kõrgkoolides nii hull.